VIIS

Miski m?irgas nagu ?ike. Maapind rappus veidi ja kuulsime kuulipilduja t?rinat rat-ta-tat-tat. „Isa!” karjus Hassan. H?ppasime p?sti ja tormasime elutoast v?lja. Leidsime Ali palavikuliselt m??da fuajeed komberdamas.

„Isa! Mis h??l see on?” kiljatas Hassan, k?ed Ali poole sirutatud. Ali v?ttis meil ?mbert kinni. S?hvatas hele valgus, mis muutis taeva h?bedakarvaliseks. Uus s?hvatus, ja sellele j?rgnes p?ssitule kiire staccato.

„Nad jahivad parte,” s?nas Ali k?hedal h??lel. „Nad jahivad parte ??siti, teate. ?rge kartke.”

Kaugemal j?i sireen vait. Kuskil purunes kildudeks klaas ja keegi karjus. Kuulsin, kuidas inimesed jooksid t?navale, une pealt ?les ?ratatud ja vahest veel pid?aamadeski, juuksed segamini ja silmad turses. Hassan nuttis. Ali t?mbas ta endale l?hemale, v?ttis ta ?rnalt kaissu. Hiljem kinnitasin endale, et ma polnud Hassani peale kade. ?ldsegi mitte.

Me k?ssitasime niimoodi varaste hommikutundideni. Tulistamine ja plahvatused olid kestnud v?hem kui tunni, aga meid tublisti hirmutanud, sest keegi meist polnud kunagi varem kuulnud t?naval laskmist. Sel ajal olid need meie jaoks v??rad helid. Polnud veel s?ndinud see afgaani laste sugup?lv, kelle k?rvad ei tundnud muid helisid peale pommide l?hkemise ja kahuripaukude. Kui me seal s??gitoas end ?ksteise vastu surusime ja p?ikeset?usu ootasime, polnud meil kellelgi aimu, et senine elamise viis oli l?pule j?udnud. Meie elamise viis. Kui see polnud ka veel p?ris l?pp, oli see ometi l?pu algus. L?pp, ametlik l?pp tuli 1. aprillil 1978 kommunistide riigip??rdega, ja seej?rel detsembris 1979, kui vene tankid veeresid neile samadele t?navatele, kus Hassan ja mina olime m?nginud, tuues surma sellele Afganistanile, mida mina olin tundnud, ning m?rkides praeguseni kestva verevalamisajastu algust.

Otse enne p?ikeset?usu ilmus s?iduteele Baba auto. Uks l??di pauguga kinni ja trepilt kostsid jooksusammud. Siis ilmus ta uksele ja ma n?gin tema n?ol midagi, mida ma kohe ?ra ei tundnud, sest ma polnud seda seal kunagi varem n?inud: hirmu. „Amir! Hassan!” h??atas ta avas?li meie poole joostes. „Nad olid blokeerinud k?ik teed ja telefon ei t??tanud. Ma olin nii mures!”

Me lasksime end ta k?te vahele suruda ja l?hikese hullumeelse hetke tundsin r??mu selle ?le, mis tol ??l oli juhtunud, mis see siis ka polnud.

Sel ??l poldud sugugi parte lastud. Nagu v?lja tuli, poldud sel 1973. aasta 17. juuli ??l ?ldse eriti palju tulistatud. J?rgmisel hommikul Kabul ?rkas ja avastas, et monarhia oli m??danik. Kuningas Zahir-?ahh oli Itaalias. Tema ?raolekul oli ta n?bu Daud-khaan teinud veretu riigip??rdega l?pu kuninga nelik?mmend aastat kestnud valitsemisele.

M?letan, et k?kitasime Hassaniga j?rgmisel hommikul isa t??toa ukse taga, sel ajal kui Baba ja Rahim-khaan j?id musta teed ning kuulasid Kabuli raadiost v?rskeid uudiseid riigip??rdest.

„Amir-agaa?” sosistas Hassan.

„Mida?”

„Mis asi on vabariik?”

Kehitasin ?lgu. „Ma ei tea.” Baba raadiost kostis s?na „vabariik” ?ha uuesti ja uuesti.

„Amir-agaa?”

„Mida?”

„Kas „vabariik” t?hendab seda, et isa ja mina peame siit ?ra minema?”

„Ma ei usu,” sosistasin vastu.

Hassan m?tles j?rele. „Amir-agaa?”

„Mida?”

„Ma ei taha, et nad minu ja isa ?ra saadavad!”

Данный текст является ознакомительным фрагментом.