NELI

Aastal 1933, sel aastal, kui Baba s?ndis ja Zahir-?ahh alustas oma neljak?mne aasta pikkust valitsemisaega Afganistanis, ronis kaks venda j?ukast ja lugupeetud Kabuli perekonnast oma isa Ford-maasturisse. Purjus ha?i?ist ja Prantsuse veinist, s?itsid nad Paghm?ni teel otsa ?hele hazarale ja tolle naisele ning tapsid nood. Politsei t?i veidi rusutud noormehed ja surnud paari orvuks j??nud viie-aastase poja minu vanaisa ette, kes oli k?rgelt hinnatud kohtunik ja laitmatu reputatsiooniga mees. Kuulanud ?ra vendade jutu ja nende isa palve armu anda, k?skis minu isa vanaisa saata need kaks noormeest kohe Kandah?ri ja v?tta aastaks armeeteenistusse – vaatamata faktile, et nende perekond oli osanud miskit moodi erandina saavutada poiste armeest vabastamise. Noormeeste isa vaidles k?ll vastu, kuid mitte v?ga ?gedalt, ja l?puks j?id k?ik n?usse, et karistus oli olnud k?ll karm, kuid ?iglane. Mis puutub orbu, siis v?ttis vanaisa poisi enda majapidamisse ja k?skis teenritel teda ?petada, kuid olla ta vastu lahke. See poiss oli Ali.

Ali ja Baba kasvasid koos ?les nagu lapsep?lve m?ngukaaslased – v?hemalt seni, kuni poliom?eliit sandistas Ali jala –, just samuti nagu mina ja Hassan kasvasime koos ?les sugup?lv hiljem. Baba r??kis alati koerustest, mida nad olid koos Aliga teinud, ning Ali raputas pead ja ?tles: „Aga, agaa sahib, ?elge neile, kes need koerused v?lja m?tles ja kes oli vaid vaene t??tegija?”, mille peale Baba naeris ja v?ttis Ali ?lgade ?mbert kinni.

Kuid mitte ?heski neist lugudest ei viidanud Baba Alile kui oma s?brale.

Kummaline oli see, et ka mina ei m?elnud Hassanist ja endast kui s?pradest. Igatahes mitte tavalises m?ttes. Hoolimata sellest, et ?petasime teineteist rattaga lahtiste k?tega s?itma v?i ehitama pappkarpidest t?iesti t??tavat fotoaparaati. Hoolimata sellest, et veetsime k?ik talved lohesid lennutades, nende j?rel joostes.

Hoolimata sellest, et minu jaoks seostus afgaani n?gu k?hna ja peene kondiga poisi n?oga, ja sellel poisil oli p?etud pea ja madalal asetsevad k?rvad, ning tema hiinalikku nukun?gu ilmestas lakkamatult j?nesemokaline naeratus.

Hoolimata k?igest sellest. Sest ajaloost pole kerge ?le saada. Ja kergem pole ka religiooniga. L?puks olin ju mina pu?tu ja tema hazara, mina olin sunniit ja tema ?iiit, ja mitte miski ei saanud kunagi seda muuta. Mitte miski.

Kuid me olime lapsed, kes olid ?ppinud koos roomama, ja ei ajalugu, etniline p?ritolu, ?hiskond ega religioon saanud seda samuti muuta. Suurema osa oma esimesest kaheteistk?mnest eluaastast veetsin Hassaniga m?ngides. M?nikord n?ib kogu mu lapsep?lv olevat ?ks pikk laisk suvep?ev koos Hassaniga, kui me ajasime ?ksteist taga minu isa aias puuder?gastikus, m?ngides peitust, politseinikke ja r??vleid, kauboisid ja indiaanlasi, piinates putukaid – meie tolleaegne kaheldamatu kroonisaavutus oli mesilaselt n?ela ?rat?mbamine ja niidi sidumine vaese olendi k?lge, et teda igal lendut?usmiskatsel tagasi n?ksatada.

Me ajasime taga kot?isid, nomaade, kes l?ksid l?bi Kabuli p?hjapoolsetesse m?gedesse. Me kuulsime nende karavanide l?henemist, lammaste m??gimist, kitsede m??gimist, kaamelite kaelakellade helinat. Jooksime v?lja, et j?lgida karavanide liikumist l?bi meie t?nava: ilmast pargitud tolmuste n?gudega mehed ja pikkadesse v?rvik?llastesse sallidesse m?ssitud naised, helmed ja h?bedast k?ev?rud ?mber randmete ning pahkluude. Me loopisime nende kitsi kividega. Me pritsisime nende muulasid veega. Ma sundisin Hassanit istuma „p?dura maisi m??rile” ja laskma kadast kive kaamelite tagumiku pihta.

Me n?gime koos ka oma esimest vesternit – „Rio Bravot” John Wayne’iga – Cinema Parkis, minu lemmikraamatupoe vastas. M?letan, kuidas palusin Babat viia meid Iraani, et saaksime n?ha John Wayne’i. Baba t?i kuuldavale s?gavalt kurgu p?hjast tuleva naeru – heli, mis meenutas tuure koguvat automootorit – ja kui ta j?lle r??kida sai, seletas ta meile, mis on h??le dubleerimine. Olime Hassaniga rabatud. Jahmunud. John Wayne ei r??kinudki tegelikult farsi keelt ja ta polnud ka iraanlane! Ta oli ameeriklane just nagu need s?bralikud pikajuukselised mehed ja naised, keda me kogu aeg n?gime Kabulis ringi k?ndimas, seljas r?baldunud eredav?rvilised s?rgid. Me k?isime „Rio Bravot” kolm korda vaatamas, kuid oma lemmikvesternit – „The Magnificent Seven” n?gime kolmteist korda. Ja iga kord me nutsime filmi l?pus, kui mehhiko poisid matsid Charles Bronsoni, kes, nagu selgus, polnud samuti iraanlane.

Me lonkisime ringi kopituse j?rele l?hnavatel ?ar-e-Nau piirkonna turgudel, v?i siis uues linnas, mis j?i Waz?r Akbar Kh?nist l??nde. R??kisime viimati n?htud filmist ja k?ndisime keset sagivat rahvahulka basaaridel. Lipsasime l?bi kaupmeeste ja kerjuste vahelt, hulkusime kitsastel alleedel, mis olid tihedalt t?is topitud tillukesi m??giputkasid. Baba andis meile iga n?dal k?mme afgaanit ja me kulutasime selle soojale kokakoolale ning roosivee-j??tisele, mille peale oli riputatud purustatud pistaatsiap?hkleid.

Kooli ajal oli meil iga p?ev kindel rutiin. Selleks ajaks kui mina end voodist ?les sain ja vannituppa komberdasin, oli Hassan end juba pesnud, palvetanud koos Aliga hommikuse namaz’i ja valmistanud mulle hommikus??gi: kuum must tee kolme suhkrut?kiga ja t?kk r?stitud naani, peal mu lemmik – hapukirsimarmelaad – k?ik korralikult s??gilauale pandud. Kuni ma s?in ja kaeblesin koduste ?lesannete p?rast, tegi Hassan mu voodi ?les, viksis kingad, triikis p?evased r?ivad, pani kokku mu raamatud ja pliiatsid. Kuulsin, kui ta koridoris triikides ninah??lel omaette laulis vanu hazara laule. Siis s?itsin ma Babaga ?ra mustas Ford Mustangis – autos, mis t?mbas endale k?igi kadedaid pilke, sest see oli samasugune auto, millega Steve McQueen oli s?itnud „Bullittis”, filmis, mis jooksis ?hes kinos kuus kuud jutti. Hassan j?i koju ja aitas Alid p?evatoimetuste juures: mustade riiete k?sitsi pesemine ja hoovi kuivama riputamine, p?randate p?hkimine, turult v?rske naani ostmine, liha marineerimine l?unaks, muru kastmine.

P?rast kooli saime Hassaniga kokku, haarasime m?ne raamatu ja s?rkisime kausikujulisele m?ele, mis j?i mu isa krundist Waz?r Akbar Kh?nis otse p?hja. Seal oli m?e otsas padrikust ?mbritsetud vana mahaj?etud kalmistu pealdiseta hauakividega. Vihm ja lumi olid raudv?rava roostesse ajanud ja pannud kalmistu valged kivim??rid lagunema. Sissek?igu l?hedal kasvas granaadipuu. ?hel suvep?eval kasutasin ?hte Ali k??ginugadest, et l?igata puusse meie nimed: „Amir ja Hassan, Kabuli sultanid”. Need s?nad muutsid asja ametlikuks – tegid sellest puust meie puu. P?rast kooli ronisime Hassaniga granaadipuu okstel ja napsasime veripunaseid granaat?unu. Kui olime puuvilju s??nud ja k?ed rohu vastu puhtaks p?hkinud, lugesin Hassanile ette.

Hassan istus ristijalu, p?ikesevalgus ja granaadipuu lehtede varjud n?ol tantsimas, ning sikutas hajameelselt rohuliblesid maast v?lja, sel ajal kui mina lugesin talle raamatust ette lugusid, mida ta ise ei saanud lugeda. See, et Hassan kasvas ?les kirjaoskamatuna nagu Ali ja enamik hazaraid, oli otsustatud hetkel, kui ta s?ndis, vahest isegi hetkel, kui ta Sanaubari soovimatusse emakasse viljastati – l?puks, mis kasu oleks teenril kirja tundmisest? Kuid hoolimata kirjaoskamatusest – v?i vahest just selle p?rast –, v?lus Hassanit s?nade m?steerium, v?rgutas see temale keelatud salamaailm. Lugesin talle luuletusi ja lugusid, m?nikord m?istatusi – ehkki lakkasin neid lugemast, kui n?gin, et Hassan oli kaugelt parem lahendaja kui mina. Niisiis lugesin talle pretensioonituid lugusid nagu hulkurmulla Nasreddini ja tema eesli ?pardused. Istusime tunde puu all, istusime seal, kuni p?ike kadus l??nde, ja ikka veel k?is Hassan peale, et oli k?llalt valge, lugemaks veel ?ksainus lugu, ?ksainus peat?kk.

Mulle meeldis Hassanile ettelugemisel see, kui juhtus ette tulema m?ni ?ge s?na, mida Hassan ei teadnud. Ma ?rritasin teda, n?itasin talle tema harimatust. Kord, kui lugesin mulla Nasreddinist, katkestas ta mind. „Mida see s?na t?hendab?”

„Mis s?na?”

„Imbetsill.”

„Sa ei tea, mida see s?na t?hendab?” k?sisin ma irvitades.

„Ei, Amir-agaa.”

„Aga see on ju nii tavaline s?na!”

„Ometi ma ei tea seda.” Kui ta ka adus minu ?rritavat torget, ei paistnud see ta naerul n?ost v?lja.

„Oh, iga?ks minu koolis teab, mida see t?hendab,” seletasin. „Kuula siis. „Imbetsill” t?hendab nutikat, arukat. Kasutan seda n?iteks sinu kohta k?ivas lauses: „Mis puutub s?nadesse, siis selles osas on Hassan imbetsill.””

„Ahah,” vastas ta noogutades.

P?rast niisugust k?itumist tundsin end alati halvasti. Nii ma siis katsusin temaga lepitust otsida, andes talle m?ne oma vana s?rgi v?i katkise m?nguasja. Veensin ennast, et sellest piisab taolise s??tu vembu heastamiseks.

Hassani k?ige suurem lemmik raamatute seas oli „?ahname”, 10. sajandist p?rit eepiline jutustus muistsetest P?rsia kangelastest. Talle meeldisid k?ik selle peat?kid, vanad ?ahhid Feridun, Zal ja Rudabeh. Kuid tema armsaim lugu, ja minu armsaim lugu samuti, oli „Rostam ja Sohrab”, muinasjutt s?dalasest Rostamist ja tema v?lejalgsest hobusest Rakh?ist. Rostam haavab lahingus surmavalt sangarlikku nemesist Sohrabi ainult avastamaks, et Sohrab on tema kaua aega tagasi kadunud poeg. Leinast murtud Rostam kuuleb poja surmaeelseid s?nu:

Kui sa oled t?esti mu isa, siis oled sa m??ga kastnud oma poja eluverre. Ja oled teinud seda omaenese kangekaelsusest. Sest ma p??dsin sind p??rata armastuse teele ja ma anusin sind sinu enese nimel, sest lootsin sinus n?ha neid m?rke, mida hindas mu ema. Kuid ma p??rdusin asjatult sinu s?dame poole, ja n??d on kohtumisaeg otsas…

„Loe seda veel kord, Amir-agaa,” palus Hassan. M?nikord olid Hassani silmis pisarad, kui ma talle seda kohta ette lugesin, ja ma m?tlesin siis alati, kelle p?rast ta nutab, kas murest murtud Rostami p?rast, kes oma r?ivad l?hki rebib ja tuhka p?he raputab, v?i sureva Sohrabi p?rast, kes oli vaid oma isa armastust janunenud. Ise ma ei osanud Rostami saatuses traagikat n?ha. L?puks, kas siis k?ik isad ei varjanud salajases s?damesopis soovi oma poegi tappa?

?hel 1973. aasta juulip?eval m?ngisin Hassanile veel ?he v?ikese vembu. Lugesin talle ette ja kaldusin kirjutatud tekstist ootamatult k?rvale. Teesklesin, et loen raamatust, keerasin korrap?raselt lehti, kuid olin juba kirjapandud tekstist l?plikult loobunud, loo ?le v?tnud ning sepitsenud selle asemel enda oma. Hassan seda muidugi ei teadnud. Tema jaoks olid s?nad sel lehek?ljel ?ifreeritud segapudru, arusaamatud ja salap?rased. S?nad olid salauksed ja k?ik v?tmed olid minu k?es. P?rastpoole, kui k?sisin, kas lugu talle meeldis, kippus mulle naer peale, kui Hassan hakkas plaksutama.

„Mida sa teed?” k?sisin.

„See oli parim lugu, mida sa mulle t?kil ajal oled lugenud,” ?tles ta ikka veel plaksutades.

Ma naersin: „T?esti?”

„T?esti.”

„See on lummav,” pomisesin. Ma ka m?tlesin seda. See oli… t?iesti ootamatu. „Oled sa kindel, Hassan?”

Ta plaksutas ikka veel. „See oli vahva, Amir-agaa. Kas loed mulle homme seda edasi?”

„Lummav,” kordasin veidi hingetult nagu inimene, kes on avastanud maa sisse kaevatud aarde omaenda tagaaias. M?est alla k?ndides s?hvisid m?tted mu peas nagu tulev?rk. Parim lugu, mida sa t?kil ajal oled lugenud, oli Hassan ?elnud. Olin talle lugenud palju lugusid. Hassan k?sis minult midagi.

„Mida?” k?sisin.

„Mida t?hendab „lummav”?”

Hakkasin naerma. V?tsin talt ?mbert kinni ja andsin p?sele musi.

„Miks sa seda tegid?” k?sis ta v?patades ja punastades.

Toksasin teda s?bralikult. Naeratasin. „Sa oled prints, Hassan. Sa oled prints ja ma armastan sind.”

Selsamal ?htul kirjutasin oma esimese l?hijutu. Selleks kulus mul kolmk?mmend minutit. Too s?nge lugu r??kis mehest, kes leidis v?lutassi ja sai teada, et kui ta nutab sellesse tassi, muutuvad ta pisarad p?rliteks. Ta oli k?ll vaene, ent alati ?nnelik mees, kel pisarad olid vaid harva silma tulnud. N?nda otsis ta siis viise, kuidas kurvaks saada, et pisarad saaksid temast rikka mehe teha. Mida rohkem p?rleid tal kogunes, seda ahnemaks ta l?ks. Jutt l?ppes sellega, et mees istus abitult p?rlim?e otsas, nuttes oma tassi, armastatud naise surnukeha k?te vahel.

Sel ?htul ronisin trepist ?les Baba suitsetamistuppa, k?es kaks lehte paberit, millele olin oma jutu kirja pannud. Kui ma sisse astusin, suitsetasid Baba ja Rahim-khaan parajasti piipu ja mekkisid veini.

„Mis on, Amir?” k?sis Baba, lebades sohval, k?ed kukla taga. Sinine suits keerles ta n?o ?mber. Ta ainitise pilgu all muutus mu kurk kuivaks. K?hatasin ja r??kisin, et olin kirjutanud ?he jutu.

Ta oli k?ll vaene,

Baba noogutas ja naeratas n?rgalt, mis ei t?hendanud midagi muud kui vaid teeseldud huvi. „Oh, see on ju v?ga tore, eks ole?” s?nas ta. Ja ei midagi rohkemat. Ta lihtsalt vaatas mind l?bi suitsupilve.

Seisin seal niimoodi arvatavasti v?hem kui minuti, ent sellel p?eval oli see pikim minut minu elus. Sekundid l?ksid ?ksteise j?rel ja iga?ht lahutas eelmisest terve igavik. ?hk muutus raskeks, niiskeks, peaaegu tahkeks. Mul oli raske hingata. Baba p?rnitses endistviisi ega palunud lugu ette lugeda.

Nagu alati, tuli appi Rahim-khaan. Ta sirutas k?e v?lja ja kinkis mulle naeratuse, milles ei olnud midagi teeseldut. „Kas sa annaksid selle minu k?tte, Amir-jan? Ma tahaksin seda v?ga lugeda.” Baba ei kasutanud minu poole p??rdudes peaaegu kunagi hellituss?na jan.

Baba kehitas ?lgu ja t?usis p?sti. Ta paistis tundvat kergendust, nagu oleks Rahim-khaan ka teda p??stnud. „Jah, anna see kaka Rahimile. Ma l?hen ?les end valmis seadma.” Ja nende s?nadega l?ks ta toast v?lja. Enamasti ma jumaldasin Babat nii v?ga, et see piirnes peaaegu religioossusega. Kuid tol hetkel oleksin tahtnud oma veenid l?bi l?igata ja lasta tema neetud verel oma kehast v?lja voolata.

Tunni aja p?rast, kui taevas tumedamaks t?mbus, s?itsid need kaks mu isa autos pidutsema. V?lja minnes k?kitas Rahim-khaan minu ette ja ulatas mulle mu loo ning veel ?he kokkuvolditud paberilehe. Ta naeratas ja tegi mulle silma. „Sinule. Loe seda hiljem.” Siis j?i ta korraks vait ja lisas ?heainsa s?na, mis julgustas mind j?tkama kirjutamist rohkem kui ?ksk?ik missugune kompliment, mida toimetajad mulle kunagi on teinud. See s?na oli „braavo”.

Kui nad l?inud olid, istusin voodile ja soovisin, et Rahim-khaan oleks olnud minu isa. Siis m?tlesin Babast, tema laiast rinnast ja sellest, kui hea see oli, kui ta mind selle vastu surus, kuidas ta hommikuti kuiva veini j?rele l?hnas ja kuidas ta habe mu n?gu k?ditas. ?kki tundsin nii suurt s??tunnet, et panin end vannituppa riivi taha ja oksendasin kraanikaussi.

Hiljem ?htul lugesin voodis kerra t?mbunult Rahim-khaani s?numit ?ha uuesti ja uuesti. Seal oli kirjas:

Amir-jan,

Mulle meeldis su jutt v?ga. Ma?allah, Jumal on kinkinud sulle erilise ande. Sinu kohuseks on seda annet n??d lihvida, sest inimene, kes raiskab ?ra Jumala antud anded, on eesel. Sa oled selle jutu kirjutanud grammatiliselt ?igesti ja huvitavas stiilis. Kuid k?ige muljetavaldavam sinu jutus on see, et selles on irooniat. Sa ei pruugi isegi teada selle s?na t?hendust. Kuid ?hel p?eval saad seda teada. See on midagi, milleni m?ned kirjanikud p??avad eluaeg j?uda, kuid ei j?ua kunagi. Sina oled selleni j?udnud juba oma esimese looga.

Minu maja uks on sinu ees alati avatud ja j??bki avatuks, Amir-jan. Ma kuulan iga lugu, mis sul on pajatada. Braavo.

Sinu s?ber Rahim

Rahim-khaani kirjast erutatult haarasin loo ja tormasin trepist alla fuajeesse, kus Ali ja Hassan madratsitel magasid. See oli nii vaid neil kordadel, kui Baba oli ?ra ja Ali pidi minul silma peal hoidma. Raputasin Hassani ?rkvele ja k?sisin, kas ta tahab juttu kuulata.

Ta h??rus uneseguseid silmi ja ringutas. „Praegu? Mis kell on?”

„J?ta see kell. See on eriline lugu. Ma kirjutasin selle ise,” sosistasin, kartes Alid ?les ?ratada. Hassani n?gu selgines.

„Siis ma pean seda kuulma,” s?nas ta tekki k?rvale l?kates.

Lugesin selle talle ette elutoas marmorkamina ees. Seekord polnud mingit m?nglevat s?nadega eksitamist, see oli minu lugu! Hassan oli igati suurep?rane kuulaja, ta l?ks t?ielikult jutu sisse ja tema ilmed vaheldusid vastavalt loo meeleolule. Kui ma olin viimase lause talle ette lugenud, plaksutas ta vaikselt k?si.

„Ma?allah, Amir-agaa. Braavo!” Ta s?ras.

„Kas see meeldis sulle?” k?sisin, nautides teist korda – ja oh kui magus see oli! – positiivset hinnangut.

„?hel p?eval, in?allah, saab sinust suur kirjanik,” s?nas Hassan. „Ja inimesed k?ikjal maailmas loevad sinu lugusid.”

„Sa liialdad, Hassan,” s?nasin, armastades teda nende s?nade eest.

„Ei, sa saad suureks ja kuulsaks,” k?is ta peale. Siis pidas ta vahet, nagu tahaks midagi veel lisada. Ta valis s?nu ja k?hatas h??le puhtaks. „Aga kas ma v?iksin sinult midagi k?sida selle loo kohta?” lausus ta h?belikult.

„Muidugi.”

„Oh…” alustas ta, j?i siis vait.

„K?si aga, Hassan,” ?tlesin. Ma naeratasin, kuid ?kitselt polnud minu seesmine ebakindel kirjanik enam nii veendunud, et tahab seda ?ldse kuulda.

„Oh,” alustas ta, „kui ma tohin k?sida, siis miks see mees tappis oma naise? Tegelikult, miks ta pidi ?ldse kurb olema, et pisaraid valada? Kas ta ei oleks v?inud lihtsalt sibulat nuusutada?”

Olin s?natu. See moment, nii ilmselge, et lausa ?litobe, polnud mulle isegi p?he turgatanud. Maigutasin s?natult. Tuli v?lja, et selsamal ?htul, kui olin teada saanud ?hest kirjutamise eesm?rgist – irooniast –, olin tuttavaks saanud ka ?he selle komistuskiviga – intriigi s?lmimisega. Ja seda ?petas mulle Hassan, just tema k?igist inimestest. Hassan, kes ei osanud lugeda ega olnud kunagi kirjutanud ainsatki s?na. ?ks h??l, k?lm ja pahatahtlik, sosistas mulle k?rva: Mida tema ka teab, see harimatu hazara? Temast ei saa kunagi midagi muud kui harilik kokk. Kuidas ta ?ldse julgeb sind kritiseerida?

„Oh,” alustasin. Kuid ma ei l?petanud seda lauset kunagi.

Sest ?kitselt oli Afganistan igaveseks muutunud.

Данный текст является ознакомительным фрагментом.